Vii
Filosoof Homa Brutus, mööda maad rändav kirikukooli kasvandik satub öömajale veidra vanaeide juurde, kes talle öösel ligi tuleb tikkuma. Eit osutub nõiaks, kes noormehe seljas uljale õhusõidule läheb. Homa hakkab vastu ja peksab vanaeidel hinge välja. Vanaeit on aga selleks ajaks muutunud “nooljate ripsmetega” kaunitariks. Veidi hiljem selgub, et lähedalasuvas külas on surnud jõuka peremehe tütar, kelle viimaseks sooviks oli, et hingepalvet loeks talle ei keegi muu kui seminarist Homa Brutus. Kasakate valvsa pilgu all tuuakse Homa kadunukese juurde, kus ta kolm ööd avatud kirstu juures palveid peab lugema. Päikeseloojangu ja kukelaulu vahel hakkab aga juhtuma hirmsaid asju…
“Viid” reklaamiti kui Nõukogude Liidu esimest õudusfilmi ja see müüdi ka välislevisse. Oma aja kontekstis oli tegemist vägagi arvestatava õudusfilmiga. Filmi režissöörid Konstantin Jeršov ja Georgi Kropatšjov olid tollal alles filmikooli lõpetamas, kuid juba stsenaariumi kirjutamisel kutsuti appi Aleksandr Ptuško, tollane parim filmifantaasiate meister. Realistlikud koomilised stseenid, mis põimuvad folkloorse ja religioosse maailmapildiga, loovad poeetiliselt muinasjutulise ja köitva maailma, mille udused külamaastikud, kohalikud veidrikud ja viirastuslikud nägemused haaravad vaataja endaga kohe kaasa. Leonid Kuravljov peaosas on igati veenev ja nooruke Natalja Varlei surnud kaunitarina hingematvalt ilus. Kõrvalosades näeme tervet galeriid värvikaid tegelasi, kes oleks maha astunud justkui mõnelt vanalt külaolustikku kujutavat maalilt.
