Me oleme väikesed zombied
Hikari, Ikuko, Ishi ja Takemura kaotavad oma vanemad samal ajal. Lapsed peaksid olema kurvad, aga nad ei suuda nutta. Selle asemel moodustavad nad kick-ass bändi ja hakkavad end kutsuma “Väikesteks zombideks”. See on lugu neljast 13-aastasest noorest, kes avastavad läbi seikluste ja sõpruse endas taas tundeid.
Linastus on osa aasia sõnatu teatri festivalist “1000 kurge”.
Festivalist birdname.ee ja https://www.facebook.com/
Festivali filmivaliku koostanud Karlo Funk kirjutab:
Aasia festivali “1000 kurge” raames jõuavad ekraanile kaks üsna erinevat filmi. Johnny Ma “Elada, et laulda” jälgib kulissidetagust elu traditsioonilises Sichuani ooperitrupis, kus igapäevane elu aeglaselt, aga järjekindlalt murendab tegelaste toimetulekut ja sajandeid püsinud traditsioone. Muudatustele vaatamata püsib see traditsioon seesmiselt loova ja elujõulisena, isegi kui uued elamurajoonid pühivad kõik oma teelt.
Makoto Nagahisa “Me oleme väikesed zombied” on aga täpselt see, mis tuleb pärast. Neli Jaapani last, kes kohtuvad vanemate ärasaatmisel krematooriumi ukse taga, otsustavad iseseisvalt hakkama saada ja asutavad Hikari juhtimisel bändi. 80ndate arvutimängude plärisev heliriba teiseneb tüüpilise popbändi edulooks, kus ideid sajab nagu oavarrest. Visuaalselt on “Me oleme väikesed zombied” Jaapani popkultuuri lõbustuspark.
Aasia kino on palju muud kui need kaks eelmisel aastal festivalidel tähelepanu äratanud filmi. Ent mõlemad esindavad omal moel kaht poolust tänases Aasia kultuuris. Ühel pool seisab vaatlev, ajal kulgeda lubav ja rikas traditsioon oma realismiga. Teiselt poolt kasvab sellest läbi samavõrd rikkalik, aga kaootilisest energiast, puhtast fantaasiast ja majanduskasvust kantud kaasaeg. Ometi, ka väikesed zombied laulavad, et elada.
