Õõvarõõm

Inspireerituna möödunud aasta Eesti filmimaastiku suurest üllatajast – Sander Marani „Mootorsaed laulsid“ – pühendab Elektriteater tänavuse oktoobri muusikalistele õuduskomöödiatele. Kui tavapäraselt võib õudusfilmide puhul seisneda omaette „võlu“ justnimelt filmi üksinda vaatamises, mil omaenda muidu-nii-hubasest elutoastki võib pelga ekraanivalguse kumas saada ärevuste allikas (Teisest toast justkui kostus midagi?! Kas välisuks on ikka lukus? Vahest panen siiski tuled põlema? Keegi nagu piiluks läbi akna!), siis nagu tõestasid mitmed menukad seansid nii HÕFFil, Tartuffil kui ka kinodes üle Eesti, töötab see žanrisupp kõige paremini just kinosaalis ühes teiste inimestega koos naerdes või lauludele kaasa üürates.

Ühes Marani „Mootorsaagidega“ jõuab Elektriteatri ekraanile muusikalist õudusfilmiklassikat nii kodu- kui välismaalt.

Brian de Palma „Paradiisi fantoom“ on kurioosne segu „Faustist“, „Dorian Gray portreest“ ning „Ooperifantoomist“, mis kannab kriitikat omaaegse muusikatööstuse ning selles valitsevate trendide kohta. Kui arvata välja Oscari nominatsioon parima laulu kategoorias, kukkus „Paradiisi fantoom“ (ühele kultusfilmile vägagi sobivalt) välja tulles täielikult läbi. Aastatega leidis film aga igati väärika austajaskonna: Winnipegis kutsuti fänkonna poolt ellu suisa filmile pühendatud festival ning legendaarne muusikaduo Daft Punk, kes nooruspõlves „Paradiisi fantoomi“ mitukümmend korda vaatas, tõdes, et suur osa nende loomingulisest kreedost pärineb just sellest filmist.

Esmalt 1960. aastal Roger Cormani poolt kihlveo tõttu kahe päevaga üles võetud filmike “Väike õuduste pood” oli aluseks samanimelisele lavamuusikalile, mida saatis ülemaailmne edu ja mille põhjal toodeti ka 1986. aasta kultusfilm, mis Elektriteatris linastamisele tuleb. Sander Maran on öelnud, et tegemist on teda ühe enim mõjutanud filmiga, ning ilmselt ei oleks ta julgenud ise filmitegemist ette võtta, kui poleks omal ajal saanud inspiratsioonisüsti “Väikese õuduste poe” plahvatuslikust loomingulisest energiast ja sellest, kui palju nüansse, nalju ja armastust on võimalik ühe tõesti meelelahutusliku filmi sisse toppida.

Oskar Lutsu lastejutul põhinev „Nukitsamees“ on Eesti koguperefilmi klassika. Mitme „Nukitsamehega“ üles kasvanud põlvkonna peale leidub aga hulgaliselt neid, kelle jaoks pakkusid metsahämaruses elutsevad Moor, Mõhk ja Tölpa hoopiski esimest õudusfilmikogemust. Tristan Priimägi on seevastu osutanud, et „seitse ühevanust last moodustavad düstoopilistest kloonidest koosneva surrogaatperekonna, kelle sektilik elukorraldus meenutab pigem Ari Asteri „Jaanipäeva“, kui lastefilmi. Kumb maailm on õõvastavam?”.

Enne veel kui „South Park“ Trey Parkeri ja Matt Stone’i elu igaveseks muutis, tegi armastatud duo tõestisündinud lool põhineva filmi „Kannibal – muusikal“. Projekti filmisid tudengitest sõbrad üles vabadel nädalavahetustel ning filmivõtted olid krõbedas mägedekülmas pea sama karmid kui päriselt lumehätta jäänud inimsööjatel, kellel film põhineb. Võtete tulemusena kukkus enamik asjaosalisi muidugi mitu kursust läbi ja oli ka tõsiseid vigastusi, kuid nüüdseks tõelise kultusestaatuse saavutanud film oli kogu seda vaeva väärt. Arusaadavalt on see film ka Sander Marani kauaaegne lemmik ning mõningane eeskuju tema “Mootorsaagidele”.

Programmi kulminatsiooniks on tänavu viiekümnendat aastapäeva tähistav „Rocky Horror Picture Show“. Selle filmi menu ja fenomeni on raske ühegi teise filmiga võrrelda. Leidub kinosid, mille iganädalasest repertuaarist moodustavad südaöised „Rocky Horrori“ seansid lahutamatu osa. Aastakümnete jooksul on publikul välja kujunenud isegi omad traditsioonid – publik mitte lihtsalt ei ela ja laula filmile kaasa, vaid astub vastavates kohtades tegelastega dialoogi, loobib vetsupaberit, riisi ja muudki. Vaatemäng ning publikuosalus on pea lahutamatu osa sellest kultusfilmide kultusfilmist.