Bergman 100. Rituaalid

Bergman on nii suur, et suure osaga tema loomingust pole võimalik isiklikult suhestuda. Ka Bergman ise leidis oma ligi 50 filmi hulgast tagantjärgi ainult mõnega kontakti. Kõige enam meeldivad mulle Bergmani 60ndatest aastatest pärit mustvalged filmid, millesse on kõige ägedamalt koondunud kõik tema teemad, stiil ja näitlejad. Lisaks aga ka ajastule omane mässumeelsus nii sisus kui vormis.

Retrospektiivis alapealkirjaga „Bergman 100. Rituaalid“ tulevad esitlusele just need 60ndatest pärit filmid: „Seitsmes pitser“ (1957), „Neitsiallikas“ (1960), „Nagu peeglis“ (1961), „Armulaualised“ (1963), „Vaikus“ (1963), „Persona“ (1966) ja „Hunditund“ (1968).

Nagu sõjajärgsele kunstile omane, kujutas ka Bergman võõrandumist. Inimest kujutati üksikuna, võimetuna kontakti leidma kellegagi või millegagi. Küsimuse alla pandi perekond, religioon, ühised ühiskondlikud väärtused. Need on ka Bergmani teemad, kuid tema omapära on isiklikkus. Ta on vist kõige rohkem oma isiklikku elukogemust kujutanud režissöör kinoajaloos.

Iga noot tuleb välja teenida omaenda eluga, rääkis Arvo Pärt. See eeldab, et tähtsam kunstist on elu. Milline on su elu, selline on ka su kunst. Bergmani eraelu oli väga intensiivne, mäss oma pastorist isa vastu, radikaalne vaade seksile, palju naissuhteid. Patt Bergmani filmides pole aga magus, vaid kannatust ja ängistust põhjustav, nagu ka kristlikus õpetuses. Bergman rääkis, et idee Jumalast kui millestki täiuslikust paneb inimest tundma end räpase maona ja selline tunne pole inimesele hea. Vaatamata sellele, kas see tunne on hea või halb, on Bergman inimest just sellisena kujutanud: räpase maona. Igavesti patustavana, kes selle tõttu kannatab.

„Armulaualistes“ kujutatakse kirikutegelasi lausa koomilisuseni küündivate piinatud kujudena – paradoksaalselt on sellised pea kõik Bergmani tegelased. Oma vigadest ehk patust teadlikud, halastamatud eneseanalüüsijad. Eemaldudes küll kristlusest, ei kuulutanud Bergman uut hedonistlikku vaimsust, kus end tunda muretult materialistlikult patuülesena, ega alandunud ka lunastava patukahetsuseni. Ta jäi nagu Jaakob maadlema Jumalaga, keda ta ei suuda uskuda. Igavestele küsimustele pole ühekordseid vastuseid, nad on kui kotkad, mis tiirutades üha tagasi tulevad.

Surmaeelses intervjuus nimetas Bergman oma põhilisteks deemoniteks Hävingu eelaimdust ja Raevu. Aimdust, et kõik senine võib hävida, ükski suhe ega olukord pole stabiilne. Raevu deemon aga teadvustab, et ta ise võib olla see hävitaja. Inimene kardab, et kõik võib hävida ja ta teab, et võib ise kõike hävitada. Selline inimpilt on võib-olla lootusetu, kuid ta on tõene. Nii on inimest kujutanud kõik religioonid, samuti ka 50ndatel moodne eksistentsialism.

Bergmani tõemeel on aga sedavõrd arenenud, et ta jääb alati kaineks. Seetõttu on tema patused tegelased ka samavõrd õrnad, ilusad ja head. Eriti naised. Bergman armastas naisi, näitlejannasid, ning pani neid alati oma filmides väga šeffidesse olukordadesse. Eriti 60ndatel, kui ta oli ise noor. Bergmani misanstseenid ja Nykvisti kaameraliikumine on täis pinget, varjamatult erootilist. Eriti filmis „Vaikus“, mille saladuseks on vaimu võim keha üle. Elu oli aluseks tema filmidele. Ennast elust ja suhetest ära lõigates muutub kunst jõuetuks. Bergmanile on aga 60ndatel omane intensiivsus, siis avanesid talle esmakordselt kõik need sügavused, mis inspireerisid teda kasutama uudset dramaturgiat ja filmikeelt. 60ndate lood on tal nagu kihilised mustrid, nagu näiteks peegli-ja samastumismängudel põhinev „Persona“, mis kaasab mängu teatri ja psühhoanalüüsi. Inimese hinge oluline osa on mask ehk Persona. Ei pea aga olema näitleja teatris, et kasutada maski. Ka elus võib mängida uhkeid rolle, mille osaks on ennast hoopis maha salata. Inimhinge keerukust kujutades kasutas Bergman mudeleid ka religioonist, kus samuti on hingel kindlad omadused. Filmis „Hunditund“ kujutas Bergman deemoneid, kelle osaks on inimese hinge kiusata. Inimene pole alati hinges toimuva taga. „Seitsmes pitser“ on aga surmatants, „Neitsiallikas“ keskaegne mõistulugu.

Samal ajal ei rõhuta ta sõnumit, moraali(tust), ei jooni midagi alla. Ta loob ainulaadse vormi ja sisu vahelise pinge, mis on kogetav kui muusika, kui tants, kui unenägu, mida ta pidas filmi reaalsuseks. Tema filmid on nagu rituaalid, milles osalemine puudutab sügavalt, aimamatagi kuidas. Bergmani Jumalas kahtlemine mõjub sama kirgastavalt kui usu leidmine. Armastuse puudumine mõjub kui hümn armastusele. Ehk seepärast, et need on tema isiklikud lood, mitte teoreetilised seisukohad. Ta jutustab kirglikult lugusid, mitte tõde. Ateisti ei huvita Jumal üldse, ta suhtub sellesse leigelt, arvab Žižek. Selle järgi pole õiged ateistid ei Nietzsche ega Bergman.

60ndate filmide puhul on ta ise tunnistanud kirikukunsti ja saksa ekspressionismi mõju. Need on vaimulood. Ghost story, mis kujutab armastuse ja surma rituaali, puudutades inimese vaimu.

Rainer Sarnet

Retrospektiivi ajakava Elektriteatris:

N 25. oktoober kell 18.30 Seitsmes pitser (1957), sisse juhatab tõlkija Anu Saluäär
N 25. oktoober kell 21:00 Armulaualised (1963)
R 26. oktoober kell 18.30 Neitsiallikas (1960)
R 26. oktoober kell 21:00 Vaikus (1963)
L 27. oktoober kell 18.30 Nagu peeglis (1961), sisse juhatab helilooja Jüri Reinvere
L 27. oktoober kell 21:00 Persona (1966)
P 28. oktoober kell 18.30 Armulaualised (1963)
P 28. oktoober kell 21:00 Hunditund (1968)
E 29. oktoober kell 18.30 Vaikus (1963)
E 29. oktoober kell 21:00 Seitsmes pitser (1957)
T 30. oktoober kell 18.30 Persona (1966)
T 30. oktoober kell 21:00 Neitsiallikas (1960)
K 31. oktoober kell 18.30 Hunditund (1968)
K 31. oktoober kell 21:00 Nagu peeglis (1961)

Filmiprogrammi kureerib Rainer Sarnet. Retrospektiivile eelneval nädalal on võimalik vaadata Jane Magnussoni dokumentaalfilmi “Bergman: Üks aasta, üks elu“. Tartuga samaagselt toimub Ingmar Bergmani retorospektiiv ka Tallinnas kinos Sõprus. Filmid toob kohale DHL. Pileti hind kõigile 5€. Retrospektiivi pass maksab 20€. Pass tagab sissepääsu kõigile retrospektiivi filmidele Elektriteatris.

Linnaleht Ingmar Bergmani filmide igavikulised teemad on jätkuvalt aktuaalsed
Müürileht Ingmar Bergman 100 – elu ja kunsti sulam
Postimees Algab Ingmar Bergmani retrospektiiv
ERR Kinno jõuab üüratult palju Bergmani
Üritus Facebookis Ingmar Bergmani retrospektiiv